Jüri Seljamaa

Jüri Seljamaa on sirge rühi ja sirge seljaga mees, kelle portfellis on lugematul hulgal fotosid, mis kolmekümne pika tööaastaga sinna kogunenud on. Jüri kogemustepagas ja tema pühendumine on imetlusväärsed. Lugematule arvule töödele tagasi vaadates leiab ta siiski oma eelistused: “Kui toidupildistamine on minu jaoks nagu eelroog, siis arhitektuur, sisekujundus ja disain on dessert. Kõik muu jääb sinna vahele. Pole vist asja, mida ma pildistanud ei ole.”

 

KUIDAS SA SATTUSID FOTOGRAAFIA JUURDE?

Ma ei teagi täpselt, mis ajahetkel ja kuidas, aga ajapikku lihtsalt tekkis huvi.Emal oli elukaaslane, kes oli suur fotohuviline, võib-olla sealt see saigi alguse– poisina nägin kõike kõrvalt. Omal ajal tegin sporti päris palju – tegelesinkergejõustikuga – ja mul oli alati kaamera võistlustel kaasas. Sõbrad siisütlesid, et tee pilte, jagasin neid pärast ka teistele – sealt see lahti läkski.

Ega see ei ole minu esimene amet. Ma lõpetasin tehnikumi elektri erialal.Olin elektriinsener sellises firmas nagu Skanska. Töötasin seal mõni aasta insenerina ja tegin paralleelselt kafototöid.  Ükspäev juhataja ütles, et “kuule, Jüri, sa teed paremaidpilte kui meie fotograaf, hakka ise fotograafiks”. Ma siis mõtlesin, etmiks ka mitte. Hakkasingi. Seal oli üks vana lasketiir ja ma teginselle natuke ümber. Ehitasingi lasketiirust endale stuudio.Nii see alguse saigi – ma ei ole sellest ajast peale kunagi kellegi teise palgal olnud.
Armastan üksi pusida, olen kogu aeg selline üksik hunt olnud. Stuudioid oli peale seda teisigi, kunima ehitasin endale 300-ruutmeetrise maja, millest osa tegin stuudioks. Tekkisselline suurusehullustus.

 

SINU TEINE ELUKUTSE OLEKS SIIS EHITAJA?

Jah, võib öelda, et minu elukutse on ehitaja, aga fotograafia on hobi… Matean ehitusest kõike, olen oma maja ehitusel absoluutselt kõike teinud, maisegi projekteerisin selle – betoon, klaas, natuke puitu, palju valgust – mulle meeldis. Ise tegin ka sisekujunduse ning olin oma majaga ajakiri Diivan esikaanelpaar-kolm aastat tagasi.

 

Nii et oled elukutselt ehitaja, aga kas sa õppisid ka fotograafiat?

Reaalselt õppinud ei olegi, aga olen erinevatel kursustel käinud. Elu õpetabja töö. Hakkad seda tööd lihtsalt tegema ja lähed järjest rohkem sügavuti.Õpid kogemustest ja vigadest ning teed vajadusel ümber. Töö toob uue tööja nii ta on läinud. Põhiliselt ikka ainult praktika.

 

Mida sa pildistad? Mis valdkonna fotograafiks sa ennast pead?

Eestis on väga raske ennast piiritleda, et kes on näiteks toidufotograaf ja kesmoefotograaf. Neid teemasid on nii palju, mida pildistatakse ja tegelikultme väga ei teagi, millega mõni teine fotograaf tegeleb. Mina pildistan tegelikultkõike, aga interjöör ja disain on kõige südamelähedasemad teemad.Kui toidupildistamine on eelroog, siis arhitektuur, sisekujundus ja disain onminu jaoks nagu dessert. Kõik muu jääb sinna vahele. Põhiline on tegelikultreklaamitöö.

 

Kas reklaamitöö on kuidagi teistsugune?

Reklaamitöö on andnud mulle tohutult kogemusi. Erinevad valgused, inimesed,toidud ja tooted – iga töö puhul on omad lihtsad ja keerulisemad võtted,kuidas midagi pisut teisiti teha saaks. Reklaam paneb fotograafi teistmoodimõtlema ja annab ikka väga suure kogemuse.

 

Palju sul nende aastate jooksul erinevaid kliente on olnud?

Kliente on nii palju olnud, et ise ka ei usu. Ma just kolisin ja leidsin, et arhiivion kogunenud leivakastide viisi trükiseid – kõik, mis kunagi tehtud, on mulalles. Ligi 30 aastat ajalugu professionaalina. Kui ma kunagi oma sõbraga töödalustades rääkisin, et jagame turu ära – üks pildistab lennukeid ja teineallveelaevu – siis tegelikult olen ma ikka mõlemat pildistanud. (Itsitab.) Olen pildistanud lennukite õhkutõusmist ja õhus olemist, maa pealt ja helikopterilt.Ma ei teagi, mida ma poleks pildistanud. Kodulehel väljas olevad fotodon vaid murdosa minu töödest …

 

Kas anonüümsus sind reklaamfoto puhul ei häiri, nime polegi ju pildi all?

Ma ei tea, ei häiri. See edevustunne on ära kadunud ajaga. Kunagi ootasinküll iga pilti, mis kuskil ilmus. Ma mäletan jube hästi kõige esimestfotot, mis ilmus ajakirjanduses. Mu klassivend Ilmar Palli töötas ajakirjanikunaHorisondis ja ükskord ta ütles, et “kuule Jüri, mul on ühte pilti vaja.Pildi nimi peaks olema “Üksildus“. On sul midagi sellist?” Aga mina olinjust käinud Kaunases ja Vilniuses ja eks ma vahepeal pildistasin ka niisamaerinevaid meeleolusid. Seal jäigi pildile üks mitte just kerjus, aga vähemaltpaistis välja nagu eluheidik, jalatsid lõhki, istus kössis pingi peal ja söötistuvisid. Päris ilusti sain ta pildile. Ja see pilt läkski ajakirja. Ma mäletan,et kui ajakiri pidi ilmuma, siis käisin mitu korda kioski juures uurimas, etkas ajakiri on juba müügis. Nii väga tahtsin oma esimest äratrükitud töödnäha. Kioskimüüja küsis, et mida te siin koguaeg küsite, ajakiri tuleb alleshomme või ülehomme. See pilt tuvidega on mul eluks ajaks meeldejäänud.

 

Kas fotograafitöö tasub ära?

Mõni räägib, et mis see pilt siis ikka ära ei ole. Võtame näiteks selle tordilõigusiin (istume kohvikus)… Tule pildista ära, mis see töö ikka maksab.Tegelikult see päris nii lihtne ikka ei ole. Ma olen ise endale tööandja, mulon stuudio, mul on auto, mul on riigimaksud, ma pean ise endale tehnikaostma ja selle eest hoolitsema.Eks tööd on ikka hullusti teha tulnud, et see ära tasuks ja kõik, ka oma maja,ise välja teenitud saaks. Buumiaegne tempo pildistamisel oli ikka üle mõistuse.Neli rasket pildistust päevas, hommikust õhtuni. Nüüd mõnikord tagasivaadates mõtlen, et milleks ma nii palju rabelesin.Ma ütlen ausalt, et leiva toob ikka reklaam lauale. Sa võid ju teha teinekordoma lõbuks ka kunsti ja näituseid või vahepeal midagi muud emotsionaalset,aga põhiline sissetulek tuleb ikka reklaamitööst. Hinnavahed võivad ollakümnekordsed. Ma ei räägi üldse näiteks Soome hindadest, seal on jubalihtfotograafi tunnihind 50 eurot. Samas ei saa me seda otseselt võrrelda,me elame ju Eestis.

 

Kas sa ei ole mõelnud päriselt välismaale tööle minna?

Miks ka mitte, uued kohad ja inimesed on inspireerivad.Ma olen samas aeg-ajalt Soome ja Venemaagi ajakirjadele tööd teinud,ning Need on väga huvitavad projektid olnud. Ja esimese reklaamitöö kogemusegisain paar kuud ühes Soome reklaamifirmas töötades. Arvan, et vahelduseks on hea end tuulutada, kuid kunagi viib tee ikka koju.

 

Kas on palju mingeid erilisi nippe, kuidas toitu pildistada?

Tead, kui sa oled ikka eluaeg pilte teinud, siis on igasuguseid nippe kogunenud.Liha puhul näiteks on võimalus seda õlitada ja niimoodi läiget anda.Eks on kuuldud ka selliseid lugusid, et toit kallatakse lausa mootoriõliga üle,aga no ei tea, kuskil on ikka piir ja see on sisetunde küsimus. Punase veiniasemel saab mustsõstramahla kasutada. Punane vein ongi teinekord niitume, et kui sa tahad seda läbi valgustada, siis ei juhtu midagi. Teinekord malausa lahjendan natuke punast veini, et ta võtaks pisut valguskuma sisse …Lihtsamad võtted on näiteks, et pildistamiseks ei praeta ega keedeta toorainetpäris lõpuni – nii ta säititab oma kuju paremini. Kana puhul on kuldsetküpset koorikut väga raske saavutada. Kana poleeritakse spetsseguga üle,pistetakse ahju ja siis tulebki ilus kuldpruun.

 

Kas sul on ka mingeid eriti keerulisi töid olnud?

Viimati oli üks ülikeeruline töö, tellijaks oli klaverivabrik. Ma mõtlesin, et olenjuba kõike oma elus näinud, aga no see oli ikka väga tehniline asi. Mõtledküll, et mis see siis on üht klaverit pildistada, aga tegelikult oli ülesanne ülikeeruline– kõik läigib ju! Ja pind, mis läigib, sellelt läigib ka kõik ümberringiolev vastu. Sa ei saa ise ka kuhugi peitu pugeda – igal pool on peegelduvad pinnad … See on sama, kui paned siia ruumi peeglid, mis sulle igalt pooltmidagi vastu peegeldavad. Tuligi siis lõplik foto umbes kümnest fotost kokkuehitada. Aparaat oli paigas ja nii ma võtsin klaviatuuri eraldi, jalad eraldi,sisikonna eraldi, kaane eraldi ja panin pärast arvutis kokku. Muidu ei oleks saanudki.

Ümarad läikivad pinnad on veel omamoodi rasked. Pudelite läiked, kuldläiked– neid on kõige raskem pildistada, et pinnad üleni ühesugused oleksid.Vot sellised tööd on keerukad, aga no suhtumine on pigem selline, et see,kes modelle pildistab, on tippfotograaf, aga see, kes pildistab taburetti, seeei ole mitte keegi.

 

Kas tänapäeval on fotograafi elukutse tänu photoshop’ile ka lihtsamaks läinud?

No mõnes mõttes võib-olla küll. Sa vaatad ekraanilt tulemust ja kui mõni vigaon sees, siis saad kohe midagi ette võtta. Lihtsamaks on läinud ikka. Kuigi mapean ütlema, et mina ise teen ainult hädavajaliku photoshop’iga. Ma ei oleselles ka nii kõva käsi. Arvan, et igaüks peab oskama mingit oma asja hästiteha. Mina olen pildistamises tasemel ja reklaamiagentuurides on poisid, keson photoshop’is tasemel, kuna nad on aastaid sellega tööd teinud …

Kui ma viis aastat tagasi läksin reklaamibüroosse, siis sealne kujundaja,patsiga poiss, küsib, et “no mis sa tõid mulle siia?” Niikaua, kui pildid jooksevadarvutisse, sirutab ta korra ja ütleb, “ai, mul selg natuke valutab”.Viie aasta pärast lähen uuesti, mees istub ikka sama koha peal, selg onvõib-olla natuke rohkem küürus … ja ta ikka klõbistab samamoodi klahvidel,ainult muusika on kõrvaklappides pisut teine. Vaat nendel poistel onkogemus photoshop’iga, nad võtavad iga päev neid kihte lahti ja liidavadkontraste.

Eks see eelpool räägitud klaveripildistamine andis mullegi päris suurephotoshop’i kogemuse. Alati on ju nii, et sa hakkad midagi tegema alles siis,kui seda väga vaja on. Hambaarstile lähed ka siis, kui hammas juba valutab.Enne ju ei lähe kontrolli.

 

Kas äpardusi ka on juhtunud?

Igasuguseid imeasju on juhtunud … Me tegime Sarale, kunagisele CodeOne’i tüdrukule plaadiümbrise pilte. Stuudio, stilistid, juuksurid, kostüümid. Digitaalset ajastut veel ei olnud. Pildistasin miski viisteist filmirulli täis. Ja kui ma siisjärgmine päev need ilmutada viisin, selgus, et kõik filmid olid tuksis. Kaamera katik oli ülesse ütelnud. Digiaparaadiga on lihtsam, sest sa näed kohe ära, mis välja tuli. Aga kui pildistasidfilmirulli või slaidi peale, siis sa ei näinud ju mitte midagi. Ja nii tuligikõik ümber teha. Võib-olla tulid teisel korral hoopis paremad pildid, sestma olin juba teemaga kokku elanud. Sellised asjad tuleb alla neelata. Ei olemidagi teha, sest tegijal juhtub. Kosmoselaev ka plahvatas ameeriklastel …

 

Kuidas saada väga heaks fotograafiks?

Ma arvan, et ainult kogemuste kaudu ja suure pühendumusega. Kogemusedeelkõige – tänu neile sa juba tead ja märkad, mida teha vaja. Ma tulinsiia ruumi näiteks sisse ja ma esmalt ei märka, mida siin pakutakse, vaidmõtlen, et kui oleks pildistama vaja hakata, siis mida oleks vaja teha ja mismoodisiin valgusega lood on. Näen, et ruumis on ainult üksikud valgustid,väljast tuleb valgust vähe, sinna jäävad tumedad nurgad … Äkki peaks sinnalisavalgust andma – seda saab photoshop’is ka lisada, aga kohapeal on ikkaparem.

Vahet pole, mida pildistada on vaja, mõte hakkab kohe tööle. Mina lähenoma tööd tehes nii hasarti, et unustan kõik muu ära. Ma ei saa teistmoodi.Pildistamine on minu jaoks midagi sellist, nagu muusikule või näitlejale tematöö. Näitleja läheb lavale, eesriie läheb lahti ja ta hakkab midagi tegema võirääkima. Minul on samuti. Ma tulen kohale, mul on vaja nt. see interjöör pildistada,inimesed liikuma panna, valgused paika panna. Ma lähen asjasse niisisse, et unustan kõik muu … Kui keegi pakub, et joome teed, siis ma ütlen:„Ei, mitte enne, kui ma valmis saan“.

Ma tahakski rõhutada, et igas töösuhtes on lisaks kogemusele ka pühendumiston vaja. Tähtis on see, et kõik inimesed, ükskõik millega nad tegelevad,oleksid professionaalid.Tõstan kaabut – mul küll ei ole kaabut praegu peas – ja teen kummardusenende inimeste ees, kes hingega oma asja teevad.

 

Fotograaf elu lõpuni?

Jah, see on mõnus amet tegelikult. Ma olen tänu oma tööle nii palju elusnäinud ja maailmas reisinud. Kõik need uhked interjöörid, mida ma olenpildistanud, inimesed, kellega olen kohtunud – see kõik on mulle nii paljuandnud. Minu töö on ikka kõvasti mu elu avardanud ja muutnud. Koguaegjuhtub midagi, üks asi viib teiseni. Ja iga töö toob ise järgmise töö.

 

-Tekst Ene Kaasik, Ajakiri KÖÖK-